work week

tempokas töönädal pakkus lisaks sellele, et sain end eriti efektiivse ja produktiivsena tunda, muid meeldivaid avastusi ka. esmaspäeva õhtul nopi menüüst leitud kookospiimasmuutit näiteks - tõsine konkurent vaarikasmuutile (senine lemmik).
teisipäeval sattusin üle pika aja novelli - seal oli kunagi väga hea latte, aga ma seekord ainult sõin, toit oli ok. kolmapäevane õhtusöök tigus oli muidugi super! hilisem kylie minogue kontsert... efektne :)
vabariigi aastapäevast sai trükitähtaja läheduse tõttu korralik kaheksatunnine tööpäev, aga selle tulemusena on täna õhtul põhjust öelda "nurr... tere hedonism!" :)
ja hakkasin lugema mai loogi "minu taid" (mida ma olen küll tegelikult korra juba lugenud kunagi), üks lõik kohe algusest, mis mulle väga meeldib: "selle aja peale olin õppinud ära asja, mida taid teavad väga hästi: töökus ei tee õndsaks ja rõõmsaks, õnnelik saad olla vaid siis, kui hakkad olema õnnelik ja rõõmus. mis ei tähenda, nagu poleks taid töökad. nad on väga töökad ning nad on rahul sellega, mis neil on, see aga ei tähenda, et ei võiks rohkem olla. aga selle pärast pole mõtet stressata."

time flies

- vestlus armsa sõbraga gourmet coffees reedel oli väga südantsoojendav ja inspireeriv.
- reedeõhtune kinokülastus, kus mu kaaslane vaatas ühte filmi ja mina teist, oli väga lahe ja omapärane elamus :) filmid algasid ja lõppesid samas majas samal ajal ning pärast oli hea muljetada.
- nädalavahetus sisaldas mõnevõrra kohustusehõngulisi tegevusi, aga kuidagi oli ikka hästi tore ja hedonismi jaoks jäi ka aega: hommikusöögiks nopis laupäeval ja pühapäeva õhtul üle pika aja nõmme grill kebabi sattumiseks, hiljem uitasime raamatupoes ja istusime natuke bestselleris.
- laupäeva õhtul oli põhjust tähistada - aeg lendab... käisime ö-s söömas ning hiljem nautisime chicagos ja café amigos muusikat ja kokteile.

go for it

mu juurde tuli üks hea tsitaat mary quantilt: "risk it, go for it. life always gives you another chance, another go at it. it's very important to take enormous risks."
riskida selle nimel, mis riskimist väärt, samal ajal nautides mängu ilu... see annab häid tulemusi.

tunnustus ja emotsioonid

"kõik inimesed vajavad positiivset tagasisidet. aga on elualasid, kus tunnustus on eriti oluline. kus sellest oleneb väga palju: kiire vastureaktsioon võib motivatsioonile palsamina mõjuda. tuua eneseusaldust ja kergendust. anda meile julgust. panna piire ületama. /.../
kõige võrratumad inimesed, keda ma eestis tean, teevad asju püha eesmärgi nimel. rahuolu otsides. kirest. sest nad usuvad oma rahva tulevikku. /.../
heakskiit ei saa olla neutraalne. see peab väljendama emotsioone. ainult need muudavad maailma." (joão lopes marques "minu väga ilus eksiil eestis")
ilusad mõtted. eestlaste ja tagasiside ja kire ja emotsioonide teemal. i like!

kõige rõõmuküllasem tee

sõitsin eelmisel nädalal ühel õhtul ühte tuttavat ja armsat teed pidi - tulin oma eelmisest kodust ja jõudsin teelahkmele, mille läbisin seal elades igal hommikul. kolm valikut: kas minna vasakule, otse või paremale.
vasakule minev tee on kõige pikem, aeglasem, ilusam ja rõõmuküllasem. otsetee on kõige uuem, avanes alles sel suvel - ka ilus, aga vähem oma, vähemate märkide ja tähenduslike kohtadega mu jaoks. ja paremalt saab kõige kiiremini, aga see on ka kõige igavam ja seal on paar rasket kohta, mis mulle ei meeldi.
miks ma seda kirjutan - mul oli kunagi üks üsna ebameeldiv meditatsioonikogemus ühe inimese käe all (eksperimendid iseendaga...), kus ma pidin kujuteldaval teelahkmel samuti kolme tee vahel valima. ja ma tahtsin minna vasakule ja see inimene ütles jõuliselt, et ma pean minema paremale.
ja see tuli mulle tol õhtul meelde ja oli kuidagi üsna sümboolne valikuhetk. ja mingit sorti mõistmine. neale donald walschil on hulk raamatuid, kus ta rõhutab, et iga valik, mis sa teed, on hea, samuti seda, et see koht, kuhu sa lõpuks välja jõuad, on igal juhul sama (füüsilise elu puhul siis põhimõtteliselt surm).
mõistmine seisnes selles, et... kui lõpptulemus on sama ja aega külluses, tasub valida kõige rõõmuküllasem tee.
ja kui ma meenutan neid kahte aastat, mil ma enamasti seda teed pidi tööle sõitsin, siis... kõige rõõmuküllasemad tööpäevad järgnesid tavaliselt just nendele hommikutele, kui ma valisin selle kõige aeglasema ja ilusama tee.

austria alpid

pühapäeval sõitsime zürichist edasi austria alpidesse ja jäime sinna kolmapäevani. peatusime st christophis, aga tegime ka väljasõite st antonisse, lechi ja zürsi, mis olid lähedal.
ma ei ole kunagi eriline (talve)spordisõber olnud, aga esmaspäev ja teisipäev sümpaatse lumelauainstruktori seltsis muutsid mu suhtumist. tore oli kahekesi lumelauatama õppida ja vahepeal mäel päikese käes vedeleda, kui teine koos instruktoriga pöördeid harjutas. ja see tunne, kui need pöörded lõpuks välja tulema hakkasid... joovastus! :)
aga ma ei oleks muidugi mina, kui ma ei ütleks, et restorani- ja spaaelamused olid sama head või veel paremad :) hommikusöögid olid väga hõrgud, lõunasöögid fantastiliste mäevaadetega terrassidel (esmaspäeval st antonis ja teisipäeval lechis), viiekäigulised õhtusöögid kippusid mulle küll üle jõu käima...
kohana oli konkurentsitult lahedaim hotelli lounge oma hiiglasliku kamina ja seal põleva tulega, tähelepaneliku teeninduse ja mugavate diivanitega. sündmustest oli meeldejäävaim esmaspäeva õhtu, kui meid sõidutati mäe otsa, söödeti-joodeti ja siis anti kõigile vanamoodsad metalljalastega kelgud, millega mööda käänulisi teid mäest alla lasta - väga lõbus, tõeline superelamus!

minu zürich

tll-cph-zrh laupäeva varahommikul ja olimegi kevadises zürichis. oi, mulle meeldis see linn esimesest pilgust! sinine taevas ja kevadpäike, järv ja jõgi moodustasid talle muidugi äärmiselt efektse õhulise ja sädeleva tausta ka...
leidsime kohe vanalinnast juhuslikult ühe eriti armsa päikesepoolse terrassiga kohviku (henrici - nüüd lugesin netist, et mõned inimesed peavad seda šveitsi parimaks kohvikuks, wow!), kus sai head cappuccinot ja šokolaadikooki ja teenindus oli sõbralik ja muidu oli ka tore!
seejärel ronisime grossmünsteri kiriku torni, kust avanes imeline vaade linnale, järvele, ühele plekk-kukele ja mitmele imelisele katuseterrassile. sealt tulles põikasime lahedasse muusikapoodi, kus vahetult enne meid sisenenud šiki tviidmantliga noormees hakkas klaverit mängima ja tegi seda väga hästi! šoppasime veel natuke ja jalutasime palju. muusikapoe lähedal jõe ääres istusid inimesed õues päikese käes mugavates lambanahkadega polsterdatud korvtoolides ja jõid šampanjat, liitusime nendega. hiljem ostsime küpsetatud kastaneid ja uitasime järve ääres, õhtusöök kenas itaalia restoranis oli ka väga mõnus. nurr :)
ja ma leidsin zürichist kaks lauset: 1) paradise is exactly where you are right now... only much, much better. (laurie andersson) 2) keep trying, keep dreaming...

tasakaal

vahel natuke tasakaalust väljas olemine ja siis tasakaalu uuesti üles leidmine on elu loomulik käik, tuli mulle eile meelde. samuti see, et hedonism on kutsumus :)
esmaspäevane südamlik taaskohtumine creppiga jaanuarikuises tartus oli väga nauditav, kolmapäevane lõuna foorumi bonapartes armas, hilisem ajaveetmine nopis hästi tore ja inspireeriv ning eilne õhtusöök kahekesi pooltühjas in vino veritases täiesti super! kaminas põles tuli, muusika oli hea, toit hõrk ja vein mõnus... nurr :)

vastus on jah

kas ma julgen elada seda elu, mida ma tõeliselt tahan? vabana tarbetutest hirmu- ja süütunnetest?
laskmata end häirida teiste inimeste arvamusest (mis on lihtne, sest igasuguste arvajate arvamused näitavad enamasti kõige rohkem nende endi kohta) ja ise ennast kritiseerimata ja hukka mõistmata?

no fear

"it is never safe to look into the future with eyes of fear.
edward h. harriman said that, and he was right. nothing is fearful lest thinking make it so. i can honestly say that probably 95% of the things i was afraid of, it turned out i had no reason to be.
and even if the thing you fear happens...so what? again, 95% of the time your world is not going to fall apart, your life will not be in danger. so drop fear by the wayside.
just... let it go. then make way for a surprising tomorrow." (neale donald walsch)

let life flow

meelehärmi meeldiva töökaaslase lahkumise pärast ei leevenda oluliselt ka tore lahkumispidu... aga pidu (kus tegelikult oli ka mitu rõõmsamat põhjust tähistamiseks) reedel hiliste öötundideni clazzis oli tõesti tore. ja mind ikka veel (või juba jälle :)) võlub see, kuidas mõned inimesed kohe on esimesest hetkest peale sümpaatsed... ja siis ongi.
laupäeval vaatasime kinos kolmekesi "rapuntslit", õhtul tähistasime ühe kalli inimesega kahekesi oma sünnipäevi tigus - kõik oli väga hõrk, sh vestlus.
ja üleeile oli armas ja idülliline pühapäev - kaua magamise ja hilise hommikusöögiga nopis. sealt tagasi jalutades langes mu pilk ühele elektrikapile (mis tavaliselt ei kuulu minu huviobjektide esikümnesse :)), kuhu peale oli kirjutatud: "usalda. let life flow."
väga ilus ja inspireeriv mõte. usalda iseennast ja elu...