night flight

paar õhtut tagasi saabus mu juurde üks erakordselt ilus starbrook airlinesi šokolaadikarp, täis head belgia šokolaadi. ja siis natuke hiljem tuli avastus, et life is like a box of chocolate ja inimesed ka: ilus pakend ja hea sisu ei käi alati tingimata koos, aga seda suurem on rõõm, kui su teele satub mõni selline eksemplar, kus need on ühendatud :)

thank you stars

some call it faith, some call it love
some call it guidance from above
you are the reason we found ours
so thank you stars
(katie melua "thank you stars")

tuhandeid võimalusi, sadu teid

ma tabasin end ühel eelmise nädala õhtul ja täna hommikul mõtlemas sellele, kuidas me vahel upume oma igapäevarutiini ja siis võib ühel hetkel tunduda, et eladki oma isiklikku lõputut küünlapäeva. aga tegelikult on meie ees igal hetkel lõputu hulk võimalusi.
ühelt poolt võimalus astuda rutiinist välja - lennata spontaanselt kuskile või jääda terveks päevaks voodisse või teha midagi muud, mis ümbritsevate heakskiitu pälvida ei pruugi, aga endale palju rõõmu teeb :)
teiselt poolt võimalus jälgida enda päevast päeva korduvaid tegevusi ja muuta neid. loobuda mõnest ning lisada neid tegevusi ja nüansse, mis rõõmu teevad: rohkem kallistusi, jutuajamisi armsate inimestega (olgu siis kohtumiste, telefonikõnede, tekstisõnumite või kirjade näol), maitseelamusi, ilu...
iga päev on looming, kunstiteos. kui tänane ei tulnud täiuslik, siis proovin homme uuesti.

relaxation and fun

"i would seek out more teachers who inspire relaxation and fun." (paulo coelho blogipostitusest "if i had my life to live over")

tartu, märgid, hedonism, armastus

tartu-nädalavahetus oli lihtsalt imeline - reede õhtul väga naudinguterohke õhtusöök creppis (kanamaksasalat, klaasike uut punast majaveini le grand noir, latte, calvados) ja siis mõnus pidu genklubis, kuhu me läksime tegelikult sõpruse puiestee pärast (meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid / ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head), aga ma sain superelamuse hoopis kanada bändist the burning hell! solist viskas vaimukaid kilde (nt kuidas ta tegi tartus päeval kõige vähem rock'n'roll asja ever - käis mänguasjamuuseumis ja oli vaimustuses) ja muusika oli ka super! esimene lugu rääkis kohe lennukitest ja lennujaamadest ning üks teine armastusest :)
hiljem öösel põikasime veel natukeseks suudlevatesse tudengitesse.
laupäev algas jõeäärsel teel oleva kirjaga (pildil) kohtumisega, edasi tuli latte truffe'is, jalutuskäik toomemäel (sh toomkiriku põhja- ja lõunatorni vallutamine), mõnus raamatupoes veedetud aeg, külluslik õhtusöök la dolce vitas, veel üks latte werneris, natuke head muusikat wildes ja põnevaid jutte genklubis. nurr :)
nädalavahetuse järeldus on see, et hedonismist parem on ainult hedonism koos armastusega.

märkmed

tänasel kommunikatsiooniseminaril kuulsin kohvipausi ajal kõrvallauast toredat uut sõna: retroseksuaal :)
ja tänane coelho (facebookist) sobib tänase mõtliku ilmaga: "if it's still in your mind, it is still in your heart."

suur kirjanik

kui ma brüsselist tulin, lugesin lennukis postimehest sellist anekdooti:
"elas kord noor poiss, kellel oli unistus saada suureks kirjanikuks.
“miks?” küsisid vanemad.
“tahan inimesi naerma ajada ja nutma panna, tahan neid vihastama ja imestama panna.”
poiss kasvas suureks ja töötab nüüd valitsuse pressiesindajana."
(sellega seoses - november on rahvusvaheline romaanikirjutamiskuu :))
aga mulle meeldib selle anekdoodi juures, et see näitab, et oma eluülesandele ei pea üldse lähenema nii kitsalt ja ainult ühe ameti raames - selles kontekstis on oluline küsimus mitte "kelleks sa saada tahad?", vaid "mida sa teha tahad?" - ning tulemusest olulisem on protsessi nautimine (sest siis tuleb tulemus iseenesest).

rohkem iseendaks, küpsemaks, targemaks

haigla koridor on hea koht, kus mõelda neid "aga kui mul ikkagi oleks ainult 10 päeva elada" mõtteid (ma algul mõtlesin märksa... mmm... elusamaid mõtteid, aga siis kuidagi sattusin eksistentsiaalsetele radadele). et noh, ma olen viimasel ajal lugenud liiga palju teooriaid tegelemisest mingite teemadega, mis pinnale ujuvad, ja inimeste ja andestamisega.
ja see oli väga tore mõtteharjutus! sest ma sain aru, et ma teeksingi ikkagi need 10 päeva lihtsalt igasuguseid meeldivaid asju ja veedaksin aega minu inimestega.
ja muidugi on andestamine ja igasuguste enda jaoks aktuaalsete teemadega tegelemine ka oluline, aga seda saab teha enda sees. lasta oma stress vabaks, anda andeks endale ja teistele ja olla õnnelik. ja kui siis veel mõnel teisel inimesel on minuga probleem, on see tegelikult tema probleem.
mind inspireeris ühest blogist kõik see ka: "kui meie eludes toimuvad intensiivsed spirituaalsed läbielamised (mida ma vabatahtlikult viimase kahe aasta jooksul külluslikult ise hankinud olen), siis juhtub tihtipeale uue sündmuse/avastusega see, et meie vanad elust arusaamised ja struktuurid purunevad ning mõistus läheb lihtsalt üle paanikarežiimile, sest enam ei ole ju, millest kinni hoida. tühjus on. ainus, mis sel puhul teha, on mitte midagi teha. tuleb rahulikult lihtsalt oodata kuni uued struktuurid kasvavad, paika saavad ning meie aju uue arusaamaga seosed loob. /.../
see ongi enda sisse järjest sügavamale mineku protsess, see ongi enese avastamine, see ongi areng, see ongi evolutsioon. elu testib meie usku, ajades meid kõhklusesse, segadusse, musta auku.. kui sellest läbi saame, siis jõuame uuele tasemele (nagu arvutimängus), aga ikka selleks, et uued väljakutsed vastu võtta, need lahendada ning ikka aina edasi järgmistele tasemetele hüpata... /.../
kui on tunne, et olen taaskord vastu maad surutud, siis hoopis naeratan ja tänan ning minu ehmunud ning löödud olek asendub ühtäkki elevusega, sest ma ju ometigi kasvan. tõepoolest, kui me ühel hetkel "valmis saaksime", siis ei oleks ju enam elamisel mõtet!! elu mõte on ometigi ju kasvamine, pidev arenemine, paranemine."

väikeste juhuste jumalad

leidsin estraveli blogist kaks toredat lauset ja ühe uue väljendi, mis mu südame võitis: "väikeste juhuste jumalad seadsid asjad nii, et mul oli järgmisel päeval võimalus daamile mitusada kilomeetrit küüti pakkuda ja ennast ägedaks rääkida. ma tunnistan, et kerge see ei olnud, aga õnnestus."
ja kirjutan siia (enne kui meelest läheb) ka laupäevase reklaamplakatimaagialoo :) nimelt tulime kalli kursavennaga mööda tartu maanteed tallinna poole ja ta rääkis muu hulgas, et ei tea, mida teha, linnamaastur, mida ta praegu rendib, on küll tore, aga tal on võimalus osta endale audi a5, millest ta on unistanud. jutt lendas mujale ja sõitsimegi juba tallinna sisse, kui märkasime tee ääres reklaamplakatit kirjaga "ära osta, parem rendi" (täpset sõnastust ei mäleta). olime mõlemad hetke jahmunult vait... ja siis arutasime, kas see oli nüüd märk :)

saapafilosoofia

kiusasin suvel folgil kallist kursavenda oma saapafilosoofiaga (mille peale ta ütles ühel hetkel piinatud häälega: "triin, palun, ma ei ole sulle nii hea sõbranna!" :)).
nüüd nägin uudist, kuidas merle palmiste võrdleb mehi kingadega (et nendega peab olema mugav käia ja sa pead tundma end nendega ilusana) ja mulle tuli see uuesti meelde.
ühesõnaga: kõige olulisem on tunne.
mul oli eelmisel talvel olukord, kus mul oli vaja uusi saapaid ja ostsin pärast pikka kõhklemist ühed. kodus sain mõne aja pärast aru, et ehkki ratsionaalselt asja analüüsides on tegemist igati viisakate saabastega, ei taha ma nendega välja minna, vaid valin ikka mõned vanadest armsatest.
ja siis kohtusin ma täiuslike saabastega. ja ma teadsin sekundiga, et need on nüüd need. ja mul vedas roppu moodi, et need olid ka ns kingast, nagu need esimesena ostetud saapadki, nii et sain anda esimesed tagasi, maksta umbes 100 krooni juurde ja olingi nende täiuslike õnnelik omanik. väga õnnelik.
ja siis ma avastasin ühel hetkel, et saabastel ja (minu jaoks) täiuslikul partneril on palju ühist :) mittetäiuslikud võivad olla ratsionaalsete kriteeriumite järgi väga hea valik, aga... sa lihtsalt ei taha nendega tegelikult välja minna. samas kui täiuslikud annavad mõtte ka igasugusele jamale - täiuslikud saapad muudavad ka muidu igava rõivakomplekti elegantseks ja täiusliku kaaslasega on ka liiklusummikus lõbus.

ole oma keha vastu hea

ühest reisist jätkub inspiratsiooni tükiks ajaks, aga mul on kirjutamata üks teema, mis juba enne reisi peas ringles, nii et...
(ja sellega haakub kaudselt üks paulo coelho tsitaat facebookist: "when you and your heart become friends, neither will be capable of betraying the other.")
ehk siis: kui see, mida mu keha tahab, ja see, mida mu mõistus arvab, et mul vaja on, lahknevad, siis kumb valida?
üks mu lähedastest kasutas kunagi kujundit, et inimene on nagu kentaur, poolenisti inimene (mõistus) ja poolenisti hobune (keha oma vajaduste ja ihadega). tema idealiseeris mõistuse domineerimist keha üle.
teine mu lähedane käis välja mõtte, et kui sa surud oma kehale mõistusega mingeid loomuvastaseid asju peale või keelad talle midagi, on see vägivald iseenda vastu - parem ole oma keha vastu hea, kuula teda, märka ja rahulda tema vajadusi, siis vastab ta sulle samaga.
mu joogaõpetaja on kirjutanud, et joogafilosoofias see mina, kelle tahtmisi tuleb täita, on hing ja see, kelle vajadusi tuleb täita, keha.
ilmselt on vastus - nagu paljude teistegi küsimuste puhul - tasakaal ja tunde järgi kuldse kesktee leidmine...

brüssel + antwerpen

nädalavahetus brüsselis ja antwerpenis oli äärmiselt õnnestunud - hea seltskond, soe ilm, suurepärane toit ja palju meeldivat meelelahutust.
lennata oli lahe, ühtlasi oli tegemist teretulnud võimalusega p-ga ohjeldamatult lobiseda :) reedeõhtune mõnus veinijoomine m juures oli ka väga tore!
laupäev ilusas antwerpenis tähendas hedonistlikku lõunasööki õues, mõõdukat shoppamist ning veel paljusid toredaid ja inspireerivaid pisiasju: sõin tänaval sooja paksu pehmet vahvlit, kuulasin toomkiriku kõrval viiulit mängivat meest, süütasin kirikus hetkeemotsiooni ajel küünla ja lisasin teiste süüdatud küünalde ridadesse, märkasin järsku taevas kuumaõhupalli... ja ma nägin täpselt sama numbri- ja tähekombinatsiooniga (ask) autot kui tallinnas mõni päev varem!
rannakarbid, friikartulid ja leffe blonde õhtul brüsseli vanalinna servas olid super (ja seal söögikohas olid olemas kõik kolm asja, mida inimene võib lõputult vaadata - põlev tuli, voolav vesi akvaariumi ja mullide näol ning töötavad inimesed :)).
pühapäeval uitasime natuke brüsseli vanalinnas, sõime veel vahvleid (mõõdutundetult, et ma nende järele eestis ülemäära ei igatseks), käisime kunstimuuseumi ägedas poes ja muusikamuuseumi kohviku katuseterrassil päikese käes chillimas, hiljem piilusime triumfikaare küljes olevasse automuuseumi ja sõjaajaloo muuseumi, milles peituvaid vanu lennukeid oleksin ma väga näha tahtnud, aga... need jäid järgmiseks korraks. vedelesime cinquantenaire'i pargis murul, rohelised papagoid pikeerisid vahepeal veidi ebakindlalt meist üle, õhtusöögiks sõin juustuga gratineeritud rannakarpe... nurr. täna hommikul ärkasime kell 5 ja tulime üle kopenhaageni tagasi, aga... nädalalõpp oli seda väärt :)
ja siia lõppu sobib hästi see lause (kõikide nende "juhuslike" lausete ja märkide pärast, mida ma nädalavahetusel nägin - reisil on kuidagi lihtsam nende suhtes erk olla): "don't forget to pay attention to the omens that are guiding you to your dreams." (paulo coelho via facebook)

valgustus

ma avastasin täna hommikul, et valgustus (nagu ahaaelamus ja hetk, kus kõik on järsku imeliselt selge) võib inimest tabada ka liivalaia tänaval vasakpööret oodates :)
nimelt keeras mu eest läbi üks auto, mille number sisaldas tähekombinatsiooni ask, ja ma mõtlesin, mida ma võiksin küsida (meenutades augustis vainu koolitusel ühes filmilõigus kohatud tsitaati "ask and you shall be received"). ja siis ma taipasin järsku, et lõppeesmärk on tegelikult kõigil üks - õnnelik olla. varieerub vaid see, kuidas.
ja kui arendada seda mõtet edasi, toetudes kunagi loetud olla-teha-omada teooriale (et asi käib niipidi, et kui sa oled õnnelik, siis leiad sa end tegemas ja omamas asju, mis teevad sind veel õnnelikumaks), siis... all it takes is one decision. lihtsalt otsusta, et sa oled õnnelik.
ja ikka tasub jagada oma avastusi sõbraga - selgus, et valgustus võib tabada ka nõusid pestes: "aga umbes mingi selline mõte, et ei ole mõtet väljast lunastust otsida ja oodata, oma pattude eest saab ainult ise endale andeks anda, kogu lunastus on enda sees olemas."

mesi ja moos

folkloor ütleb, et hirm on see, mis mind araks teeb; et kui nurga tagant kostab kabjaplaginat, siis tuleb sealt suure tõenäosusega hobune, mitte sebra; et kõik, mis tulema peab, tuleb... ja et kui oleks kogu aeg mesi ja moos, läheks läägeks. seda viimast ma kuni eilsete kumu kohviku õunamoosiga pannkookideni ei uskunud, aga need olid nii magusad, et minuni jõudis mõistmine, et selles jutus võib isegi iva olla :)
aga ikkagi mulle meeldib, et on päike ja sinitaevas ja ilus ja hea ja rõõm ja armastus... ja võiks kogu aeg olla mu poolest. või noh, vihm ja vikerkaar isegi meeldivad mulle vahelduse mõttes, aga muu...

imeline maailm

eilne õhtu oli just perfect - mõnus õhtusöök kalli sõbrannaga vapianos, kolm ja pool tundi tätte ja matvere kontserti nokia kontserdimajas, kus iga laul oli nagu hõrk kompvek, inimesed ilusad ja õhkkond nii-nii soe, seejärel kiire pilk uue butterfly lounge'i avapeole ja otsus, et siia me küll ei jää, ning suurepärane pidu korteris, mille lõpu meenutamine ajas mu veel täna hommikul voodis naerma ;)
tänane imeline ilm meelitas mu kõigepealt pirita randa, meri oli muinasjutuliselt helesinine ja tüüne... sealt linna poole sõites sain aru, et liiga vara on koju tulla, läksin ja võtsin kumu kohvikust latte ja šokolaadi-pistaatsiasaia, kavatsesin minna heade mõtete tee äärde istuma, aga siis köitis mu tähelepanu üks päikese käes ahvatlevalt särav pink teisel pool, kõndisin sinna, möödusin puu all ilupilte tegevast pruutpaarist, soovisin neile (ebaeestlaslikult?) palju õnne, nad tänasid armsalt... ja siis chillisin pikalt-pikalt seal pingi peal, nii palju ilu ja inspiratsiooni oli mu ümber!
vaatasin ilusat ja elegantset paari kõndimas, vaatasin, kuidas pisike poiss ja plika tundsid suurt rõõmu ümber laternaposti keerutamisest, kuidas taevas oli veatult sinine, muru roheline, kollaste lehtede ja valge liblikaga kaunistatud, kuidas sitasitikas püüdis mulle talla alla ronida... üks väike tüdruk tahtis mu kõrvale pingile istuda, aga ema ütles talle, et vaja on edasi minna - siis sain aru, kui privilegeeritud ma olen... tundsin, kuidas päike soojendas mind ja et taevas on siin ja praegu.
"it's never too late to have a happy childhood. but the second one is up to you and no one else."