just say yes

i'm running out of ways to make you see / i want you to stay here beside me / i won't be ok and i won't pretend i am / so just tell me today and take my hand / please take my hand...
just say yes, just say there's nothing holding you back / it's not a test, nor a trick of the mind / only love
it's so simple and you know it is / you know it is / we can't be to and fro like this / all our lives / you're the only way to me / the path is clear / what do I have to say to you / for gods sake, dear /.../
i can feel your heart beat through my shirt / this was all i wanted, all i want / it’s all i want / it’s all i want / it’s all i want / it’s all i want /.../
just say yes, cause i'm aching and i know you are too / for the touch of your warm skin / as i breathe you in...

(see snow patroli lugu on lihtsalt nii ilus mu jaoks. ma ei tea, miks. mul oli väga hea meel, kui reede õhtul k-ga chicagost tulles seda kuulsin, ja väga kahju, et ma laupäevaõhtustelt koosviibimistelt tulles seda ei kuulnud.)

joovastav

lugesin üle-eelmisel pühapäeval pärast tartu-nädalavahetust (kuhu mahtus veel tore õhtusöök creppi teise korruse liharestoranis, mis sai ümber ristitud tihase restoraniks, rebaste pidu, öö võrus, ilus hommik katariina kohvikus, elamusterohke fookusgrupi modereerimine, j sünnipäev...) läbi terje toomistu ja berit renseri 'seitse maailma'. mulle väga meeldis - põnev ja omanäoline raamat! nagu t ja b isegi, aga ma arvan, et raamat oleks mulle meeldinud ka siis, kui ma neid ei tunneks :)
lisaks muudele seiklustele oli seal see lõuna-ameerika kolme maagilise taime teema. huvitav oli lugeda, aga kui ma mõtlen, kas ma tahaksin proovida... siis eriti see nädal on mind pannud jälle mõtlema, et mul on vist siiski ka oma isikliku kehakeemiaga piisavalt huvitav: kui lühikese ajaga on vaja palju ära teha, on tööpäeva lõpuks veres omajagu adrenaliini (teadlastest lugejad palun parandavad mind, kui ma eksin) ja kui siis kuulata sinna otsa muusikat, mis mingil põhjusel hinge puudutab, on tulemus vägagi joovastav.
louie austen 'one night in rio'
malcolm mclaren 'pere lachaise'
snow patrol 'just say yes'

sisemine tasakaal

mulle meenus täna üks kujund tai chist: kui oled pinges ja seisad valesti, on sind väga lihtne tasakaalust välja lüüa; kui aga seisad lõdvestunult ja kindlalt, on seda palju raskem teha ja sa saad oma tasakaalu kiiresti tagasi.

värvilised ööd

nägin öösel unes, et ratsutasin ilusa tumeda hobusega laagri maksimarketi poole - algul mööda pärnu maanteed ja siis üle mahlakalt rohelise heinamaa. kohtusin seal e ja k-ga, kes olid rentinud kuskilt ilusa oranži metalselt helkiva väikelennuki ja saabusid sellega. järgmiseks ilmus t, kes kutsus mind vagunelamusse, et rääkida asjadest, mis hinge peale jäänud. vagunelamus oli ka tema isa, kes meist kiiresti ühe pildi maalis.
kreisi, mis? ma olin hommikul võrdselt hämmingus ja lõbustatud - et mis see nüüd oli versus whoa, kui loov alateadvus mul on! :)
ja ma ei hakka üldse otsima, mida üks või teine sümbol mõne unenägude seletaja järgi tähendab, sest oluline on tegelikult ju vaid see, mida need mulle tähendavad ja milliseid tundeid see kõik minus tekitas.
muidugi meenus mulle selle peale ka eelmine eriti eriline unenägu, kus nägin, et lendasin koos meeldiva kaaslasega kõige ilusamates värvides täispuhutava lennukiga. kuskil laitse kandis hakkas lennuk õhust tühjaks ja allapoole vajuma. maandusime õnnelikult, viisime lennuki kuskile töökotta, et see uuesti õhku täis pumbataks, ning siirdusime ise laitse lossi konjakit jooma :)

osho

'mida iganes eksistents sulle andnud on, peab olema su hinge peen vajadus, muidu poleks seda sulle üleüldse antudki.
/.../
kogu elu on üks võõras maa, me tuleme tundmatust allikast. äkki oleme siin ja ühel heal päeval oleme läinud, tagasi algallikasse. see on lühike teekond, muuda see nii rõõmuküllaseks, kui suudad.'

mõtestatud elu

üks mu selle nädala õhtute meeldivatest vestluspartneritest ütles, et mu tartu-postitustest õhkub midagi erilist. see on ilmselt seotud sellega, kuidas ma end seal tunnen (eriliselt rõõmsa ja rahulolevana enamasti). aga kui õigete inimestega kohvil ja teel ja lõunal käia, siis on sarnane tunne täiesti saavutatav ka tallinnas.
näiteks tänane lõuna foorumi bonapartes oli väga hea. soe ja ilus. ja sealt jäi mu jaoks kõlama kompliment, et mu elu tundub kõrvalt vaadates mõtestatud, et selles on nagu mingi iva (ma täpset sõnastust paraku enam ei mäleta). eks ta muidugi on ka mõtestatud - hedonism on ju ikkagi väga tõsiselt võetav kutsumus :)
ja teisipäevane teejoomine elevandis inspireeris mind ka. väga. mõtlema, mis on need minu asjad, minu hobid, millega tegelemine mulle eriti palju rõõmu valmistab ja milles seega kuhjaga potentsiaali peidus on. kirjutamine, kohvikud, uus meedia (või sotsiaalne meedia, kogu see suhtlusvõrgustike-blogide asi, ma mõtlen) on need kolm, mis üsna kohe pähe tulid.

just another ood tartu kohvikutele

tartus on ka november. aga tartus leevendavad novembripäevade kõikehõlmavat hallust creppi laudadel põlevad punased küünlad, hubane hämarus, prantsuse muusika, jasmiinitee meega, kanamaksasalat, pannkoogid kuumade vaarikate, vahukoore ja jäätisega (ma ei jaksa kunagi süüa mõlemat, salatit ja pannkooke, ja pean seega iga kord valima - ja see on nii raske!). eile õhtul istusin ma algul täiesti üksi creppis ja sõin ja olin ja see tegi mind lihtsalt nii õnnelikuks.
täna istun ma truffe'is, sain ühe nendest aknaalustest laudadest, mis mulle eriti meeldivad. kohe mu kõrval teisel pool klaasi on raekoja plats ja lillekast punaste pohlade või millegi muu sarnasega - ilusilus. ja siin joon ma pärnaõieteed (milline vaheldusrikas elu, eks ju, ei mingit lattesõltuvust, millega a-l probleem on, nii et ta mu postitusi kogu aeg facebookis kommenteerima peab). ja varsti tuleb t ja me sööme koos lõunat.
ja kui mul peaks tulema tunne, et tahan midagi muud, siis out there on veel noir ja werner ja suudlevad tudengid ja pierre ja põhimõtteliselt veel hulk kohti, mis on ok, aga millesse ma lihtsalt ei suhtu sellise vaimustusega kui juba mainitutesse.
(ja - juhuks kui mõnel a sarnasel inimesel peaks kahtlus tekkima - siis muidugi on mu elus veel palju huvitavat, aga kohvikute ja hedonismi teemal on märksa lihtsam kirjutada kui näiteks tööst või inimsuhetest, millesse ma suhtun ka väga kirglikult, aga millest liiga avameelselt kirjutamisega võin ma mõnele meeldivale inimesele asjata kannatusi tekitada, mida pole ju üldse vaja. naudingutest ja inspireerivatest elamustest, rõõmust ja ilust kirjutamise kasuks räägib ka see, et neid blogisid, kust vaatab vastu hälin ja raev, on niigi liiga palju.)

to the sunlight

to get it out
to the sunlight
sometimes takes walking
dangerous paths
where good folks
simply don’t go

seda elo-mall toometi luuletust creppi seinalt tahtsin ma juba umbes kuu aega tagasi tsiteerida (ja kaks nädalat tagasi ka), aga siis istusid selles lauas, mille juures see on, teised inimesed ja noh, minust ei olnud nende kohvikuidülli lõhkujat.
ilus luuletus. ja kohvikuidüll ka.

some kind of wonderful

- ma sain endale eelmise nädala lõpus michael bublé uue plaadi 'crazy love' ja olen seda nüüd juba palju kordi kuulanud. see on hea. ehkki albumi nimilugu esitab mu meelest tegelikult bryan ferry paremini - teda kuulates tuleb tunne, et ongi crazy love ja liblikad kõhus ja lained üle pea ja armumine ka. ja see tunne on ju nii tore :) bublé oskab küll ka seda tunnet tekitada, aga pigem teiste lugudega ('haven't met you yet', 'all i do is dream of you' ja 'some kind of wonderful' näiteks).
- muus osas oli ka igati meeldiv nädalalõpp. nii reede kui ka laupäeva õhtul sattusime k juurde nõmmele - seltskond oli mõnus ja mulle meeldib ta korter, see on kuidagi väga... õnnestunud.
- tegelikult on mul viimasel ajal kohati tired-of-using-technology meeleolud ja ma mõtlen, kas see blogi siin peaks üldse eksisteerima ja miks ja millisena ja kellele. kui ma lõpetaksin, siis äkki need inimesed, kes siitkaudu mu tegemistel salaja silma peal hoiavad, hoopis helistaksid ja kutsuksid kohvikusse? :) ja neile, kes välismaal elavad, võiksin ma kirjutada pikki ilusaid kirju...
sest kohvikumuljeid saan ma nüüd twitteris jagada ja kas neid muid muljeid on vaja avalikult jagada... nagunii jätan ma siin palju ütlemata.
samas - leiba see asi siin ei küsi ja loovpäevikuna vist siiski õigustab end. ja kui miski mind inspireerib, siis ehk inspireerib see ka teisi, kui ma seda jagan ja sellest kirjutada viitsin...
nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid :)