ma ei saa jätta seda postitust alustamata sõnadega "kui kummaline on elu!" - kuidas on võimalik, et ma olen nii õnnelik koondamisteate saamise päeval, mis oli ühtlasi viimane tööpäev? (...sest see oli mu enda soov?)
ja siia juurde sobib see meenutus, et täpselt neli aastat tagasi 8. veebruari, oma esimese tööpäeva õhtul samas ettevõttes, läksin ma koju ja ulgusin ühe peatäie. aru saamata, miks - inimesed olid toredad, töö ok...
ma olen täna nii palju rikkam - kogemuste, emotsioonide, lennunduskire võrra. ja väga tänulik selle eest.
ja mul oli selline päev, et ma tundsin end nagu staar. somewhy. nii palju ilu ja soojust, armsaid inimesi, häid sõnu... lisaks pärastlõunane kvaliteetaeg iseendaga bonapartes ja all that glamour õhtusel baltika moeshow'l (ma olen neile nii tänulik, et ma ei pidanud endale ise šampanjajoomist korraldama, vaid kõik toodi kandikul kätte, šampanja, show ja meeldiv seltskond!).
8.2.12
Telli:
Postita kommentaarid (Atom)

3 comments:
jaa...elu on kummaline! Congratulations, You are have jumped out from your comfortezone! :)
huvitav mis/kes see Su alguse puhul nutma pani? :P
tegelikult olid ju kõik väga kenad, aga lihtsalt oli vist raske algus :)
Postitage kommentaar