ootasin ükskord ühel väga varajasel hommikutunnil võru bussijaamas bussi, kui mu kõrvale tuli istuma vanaproua, kes hakkas juttu rääkima ja jutustas, et käis oma kunagisel kursaõel külas ja et nad on eluaeg sõbrad olnud - väga-väga armas lugu.
ka täna (õnneks mitte nii varajasel) hommikul sain võru bussijaamas elamusi. nimelt muutus plaan osta pilet tallinna viimasel hetkel plaaniks osta pilet hoopis kanepisse (viimasel ajal lihtsalt on miskipärast nii, et iga kord võrus käies on mul järgmisel hommikul mõne kiriku ees deit - 1. jaanuaril katariina kiriku ees ja täna kanepi kiriku ees :)). üritasin jääda viimaseks, kes bussi siseneb, kui üks vanaproua must vasakul ütles, et ei-ei, tema ei sõida kuskile, tal pole raha.
bussijuht saatis mu sisse piletit ostma. kui tagasi tulin, sain aru, et mul jäi see ikka natuke kripeldama. ja tallinna-otsa raha jäi alles nagunii. küsisin, kuhu ta sõita tahtis.
"ei-ei, tegelikult ei tahtnud kuskile."
ja pärast väikest pausi: "oleksite mulle pileti ostnud või?"
mina: "nojah."
proua naeratas, mina ka, läksin bussi ja siis kuulsin, kuidas ta ütles bussijuhile: "on ikka lahkeid noorikuid olemas."
järsku hakkas südamel väga soe.
Telli:
Postita kommentaarid (Atom)
0 comments:
Postitage kommentaar