armastatud

käisin pühapäeva õhtul emaga kinos. "armastatud" ("les bien-aimés") ei olnud küll päriselt nummi ema-tütre film, mida ehk sisututvustuse põhjal oleks võinud oodata, aga emotsioone tekitas palju. ma ei ole üldiselt muusikalisõber üldse, aga selle filmi puhul õnneks väga ei seganud, et tegelased vahepeal laulma hakkasid.
chiara mastroianni ja catherine deneuve olid väga lahedad, kõik nende mehed ning pariis ja teised huvitavad kohad taustal ka. (ja need, kes filmi lõppu teada ei taha, nüüd siit edasi lugema ei peaks.)
aga see, et tütar lõpus elust lahkuda otsustas, oli nii ootamatu! ja ehkki tema valik oli selles mõttes mõistetav, et ta olukord oli tõesti keeruline, siis... see päris lõpp, kus näidati, kuidas see mõjus tema emale ja mehele, kes teda armastas, ja mida nad tundsid ka veel kümme aastat hiljem, oli ikka väga kriipiv.
sügavam mõte, mis mu jaoks sealt kõlama jäi, oli ilmselt kuskile sinna "elu mõte on üksteisele tuge pakkuda" kanti...