eestlased

peep laja facebookis: "eestlased on (reeglina) vaiksed, sotsiaalselt imelikud, ebalevad ja kehvad suhtlejad. eas (või kes iganes) saaks ekspordiarenduseks palju ära teha koolitades Eesti ettevõtjaid ja äriinimesi naeratama, suhteid looma, networkima, seltskondlik olema ja seltskondlikel üritusel fänne võitma. koolitaja tuleks muidugi välismaalt sisse osta."
ma siiski ei arva, et see asi päriselt nii dramaatiline oleks, ma tean säravaid inimesi ja häid suhtlejaid küll ja küll ka eestlaste seas... aga mõtlemapanev avaldus ikka :)

rõõm näitab teed...

"sa tead, et oled õigel teel, kui uksed avanevad, kohtad õigeid inimesi ja elu on täis kokkusattumusi."
"sinu kõrgem mina räägib sinuga, tehes su olemise rõõmsaks, kui järgid oma kõrgemat teed/rada/kutsumust, ja raskeks ja vastumeelseks, kui ei järgi."
"imede hulk su elus on võrdelises seoses sellega, kui avatud ja armastav sa oled." (roman & packer)
lappasin oma paari aasta taguseid päevikuid ja leidsin paar head mõttetera siis mu kätte sattunud raamatust.

jalgpallist ja võitmisest

"any frustration you have is simply the result of wrong thinking. see every event as an opportunity." (walsch)
see oli päris ammu aega tagasi, kui mulle see mõte meeldima hakkas, et igas kriisis tasub näha võimalust. aga reedeõhtune eesti-uruguai jalgpallimäng, mille eesti 2:0 võitis, pani mind mõtlema, et ehk suuremgi väljakutse on näha ka igas võidus, õnnestumises, eduelamuses võimalust. võimalust teha midagi veel paremini, jõuda veel kaugemale ja kõrgemale, areneda...
kui eesti oleks pärast esimest väravat keskendunud 1:0 seisu hoidmisele, ei oleks nad teist väravat löönud; õnneks keskendusid nad veel enama saavutamisele ja see õnnestuski!
niisiis: näe igas sündmuses võimalust; leia endale pärast ühe eesmärgi saavutamist järgmine ja veel inspireerivam; ask for more! :)

vastused on sinu sees

tore, et perekonnas on ühes isikus toitumis-, majandus- ja ühiskonnateadlane, kes annab head nõu toiduainete valkude-süsivesikute-rasvade suhete teemal ja ühtlasi tuletab meelde universaalseid tõdesid: "kuid kui sul enesetunne sellest vaid paraneb, siis on ok. jälgi oma organismi reaktsioone - see on parim hinnang, mitte keegi ei suuda anda sellest paremat vastust."

wear me while making memories

proovisin täna hommikul (liiga) suurt osa montoni kevadkollektsioonist selga ja miski ei olnud päris see. üks kollane kleit ja üks must seelik olid enam-vähem, aga... ma usun küll, et selles "kui ei tea, mida teha, ära tee midagi" nõuandes on iva. ja et osta tasub "gotta have it" tüüpi asju (millega on esimesest hetkest tunne), mitte neid, mida ostad seetõttu, et lihtsalt tahaks midagi osta (sest esimesed kannad ribadeks ja teised kingid pärast esimest kandmist ära, vähemalt mul kipub nii minema).
lugesin hiljuti kuuest riideesemest, mis peaks leiduma iga naise kapis - tumedate teksade ja väikese musta kleidi osas olen 100% nõus, kõrge kontsaga kingadel ja triiksärkidel on ka omad võlud ning pliiatsseelikul ja trentšmantlil põhimõtteliselt ka, aga... vähemalt minu puhul see ratsionaalne lähenemine ja ostunimekiri päriselt ei toimi, nii asjade kui ka inimestega kas... on tunne või ei.

kirglikult

kuna eelmise nädala kõige inspireerivam lause reklaamplakatitelt oli "liigu kirglikult, aga kindlalt", siis vaimustas mind kohe ka blogipostitus, mis soovitab ümbritseda end kirglike inimestega. ma olen nõus väitega, et kirglike inimestega (olgu siis tegemist kirega oma kutsumuse ja igapäevatöö, elu või armastatud inimeste vastu) rääkimises on midagi erilist, nende entusiasm nakkab ja innustab.
("passionate: excited, fired-up, feeling-strongly-about, thinking-about-it-all-the-time, can’t-wait-to-do-it-when-you-wake-up passion.")
"look for startups, for artists and writers, for people who are obsessed with doing something really well. if you can’t find them where you live, find them online. they’re everywhere if you look. read books by people full of powerful ideas who are doing innovative things. /.../ start collaborating with people like that. be one of them, and inspire others."
samas muidugi usun ma eelkõige protsessi nautimisse, tegemise rõõmu ja flow-seisundisse - siis tulevad ka head tulemused :)

perfect love

minu meelest on see ikkagi täiesti hämmastav. milline võib olla suhe ühe linnaga.
mul oli selline mitte kõige helgemate meeleoludega päev - ikka vahel juhtub. ja ma isegi väga ei tahtnud tartusse tulla, sest nagu armastatud inimeste, nii ka armastatud linna jaoks tahaks olla parimas vormis :)
aga ma tulin ja tartu ootas mind sinise taeva ja peaaegu puhaste tänavatega. sain truffe'is mõnusa aknaaluse laua ja lilleliseks joonistatud latte ja raadiost hakkas tulema järjest mu jaoks tähenduslikke ja sümpaatseid lugusid... nurr. love you :)
(ja kas see polegi mitte nii, et kui sa kedagi armastad, siis sellisena nagu ta on ja igas olekus ja kogu täiega ja koos kõigega, mis temaga kaasneb?)
oo... ja nüüd tuleb raadiost see "even if you are a million miles away / i could still feel you in my bed / near me, touch me, feel me" lugu... :)

nostalgia

kui päike niimoodi taevast näkku särab, siis tulevad järsku meelde kõik eelmised kevaded. kuna mälu on selektiivne, siis läheb käsi ja klikkab blogis eelmise aasta arhiivi peal - 03/2010 ja 04/2010. ja siis nendib mõistus jahmunult, et... kas pole kummaline, et ma eelmise aasta aprillis klõpsti blogimise ära lõpetasin?! tervelt kolmeks kuuks :)
ja siis tuleb meelde see lugu, mis oli eelmisel kevadel nii kuum ja mulle nii meeldis ja igasuguseid tundeid tekitas, aga mille ilusaid sõnu ma vist ei tsiteerinudki siin, sest ma lihtsalt ei bloginud parasjagu... "i don't tell anyone about the way you hold my hand / i don't tell anyone about the things that we have planned /.../ won't tell anybody how you turn my world around / i won't tell anyone how your voice is my favourite sound /.../ i don't need a parachute / baby, if i've got you / baby, if i've got you / i don't need a parachute / you're gonna catch me / you're gonna catch if i fall..." (cheryl cole "parachute")

kui aega ei ole olemas...

...nagu einstein väitis, siis ehk sellest lähtuvadki eelaimused ja ehk seetõttu...
- tekitabki see õige kollane diivan esimesest hetkest mööblipoes sus head tunnet, et miski sinus teab ette, et sa koged kunagi aastate pärast selle peal kalli inimesega istudes palju ilusaid hetki?
- vaimustavadki su nummid ruudulised pidžaamapüksid sind poes kohe, juba rohkem kui aasta enne mõnda eriti idüllilist hommikut, mil sa neid kannad, samal ajal kui su kallis inimene teeb sulle hõrku hommikusööki?
- ongi mõne uue inimesega, tulevase sõbra või armsaga kohtudes kohe esimesest hetkest hingel hea ja rõõm nii suur - hing ehk lihtsalt teab, et see on sinu inimene ja et sa juba tunned teda, et see on keegi oluline, kes lõpuks jõudis kohale, materialiseerus su ellu? samal ajal kui mõistus teeb näo, et ei saa millestki aru... :)
eelnev on muidugi lihtsalt oletus ja mõttemäng... aga huvitav selline mu jaoks.

hõrgud elamused

vahel on lihtsalt hea. kui õhus on kevadet ja saab pärast mitut järjestikust reisi lihtsalt kodus olla. kodu korda koristada, voodis raamatuid lugeda, muusikat kuulata, filme vaadata... ja sõpradel külas ja väljas söömas käia :)
reedene õhtusöök ö-s (realiseerisin lõpuks magistrikraadi kaitsmise puhul saadud kingituse) oli seltskonna mõttes super ja toit väga hea! vestlus inspireeris - eriti see unistamisega seotud osa ("if you can dream it, you can do it!"). ja pühapäevane hommikusöök nopis oli ka tore ja õhtusöök sakus sõprade juures super! programmis tallekeel mädarõikakreemiga rukkileival, salat peedi, gorgonzola ja kreeka pähklitega, cinghiale in dolce e forte (metssiga šokolaadikastmes) ja võrratu kaiserschmarrn maasika toormoosiga.

tasakaal tuleb seest

mulle jäi ühes blogis ette selline suurepärane lause: "kokkuvõttes ei saa ju õnne tuua ei saaremaa ega bali, vaid ikka pigem see, mis toimub seespidiselt."
inspireerivalt hästi öeldud. ma usun ka, et igal pool on võimalik olla väga kurb või väga rõõmus - end soojal maal põrgusse või paradiisi mõelda, samuti külma ja lumist eesti talve kiruda või nautida. ja et füüsiliselt paradiisi kogemist soodustab kõigepealt enda sees "taevas on siin ja praegu" seisundisse jõudmine.
aga mida ma veel õpin ja millest tahan aru saada... kui ma ei taju mõnda olukorda täiuslikuna ega tunne ennast selles hästi, siis kas see näitab mulle, mis mind sisemiselt piirab ja arenguvõimalusi? ja kas siis tasub lisaks oma sisemusele muuta ka olukordi (sageli ju saab) - mõnele inimesele ehk sobibki saaremaa rohkem kui bali või vastupidi?
sest... eelmisel esmaspäeval kõrgel selges taevas üle vormsi, hiiumaa, muhu- ja saaremaa, samuti üle oma armsa tartu lendamine tuletas mulle jälle meelde selle mõtte, et kohad on nagu inimesed, mõni on sinu ja mõni mitte... ja tais mõtlesin seda mõtet edasi - nii nagu me meeldime endale mõne inimesega koos rohkem kui mõne teisega, meeldime me endale ehk ka mõnes kohas rohkem kui mõnes teises?

one night in bangkok

veel mõned jalutuskäigud rannas ja hilisõhtused kokteilijoomised ja chillimised basseini ääres ja nightswimming ja siis oligi käes laupäeva hommik, mis viis meid trati elevandikujuliste põõsastega (vabaõhu)lennujaama ja sealt suurepärase bangkok airwaysiga bangkokki.
ja... mulle meeldis see linn esimesest hetkest! kuum, pulbitsev, rahvarohke, hullu liiklusega, räpane, aga nii elus! sõitsime tuk-tukiga ja shoppasime, õhtul nautisime vaadet ja kokteile lebua hoteli katusel sky baris koos kuulsa kirjanikuga :) ning uitasime silomi kandis ringi. ööbisime baiyoke sky hoteli ehk tai kõrgeima hoone 72. korrusel, kust oli ka väga efektne vaade!
pühapäeval sattusime pärast wat po templis lamava buddha vaatamist ja jõel laevaga sõitmist uuesti lebuasse, seekord café mozusse, mis oli ka igati kena paik, kus samuti bangkokis viibinud kalli kursavenna ja tema sõbraga ühed joogid teha (tai on igas mõttes kuum koht, täna kuulsin, et veel üks sõber saabus just täna sealt tagasi).
for the record: wat aruni templit nägin jõelt ja golden mounti ka üsna lähedalt... aga kuidagi võlus bangkoki tänavatel pulbitsev elu, erinevad inimesed, tuk-tukid ja küünelakiroosad taksod mind rohkem kui turistilõksudes tunglemine. ehkki templid olid tegelikult tõeliselt ilusad...

tai: koh chang

elevandisaarele jõudmine võttis aega: startisime esmaspäeva hommikul, tll-arn-bkk, siis mõned tunnid bussiga, tund praamiga, natuke kastitaksoga (if you know what i mean :)) ja teisipäeva pärastlõunaks olimegi juba kohal :)
pärast sellist teekonda oli igati loomulik vedeleda rannas ja basseinis. esimese 24 tunni suurim pingutus oligi basseini teise otsa ujumine (seal on baar, nii et motivatsiooni jätkus :)).
hotelli (the dewa klong prao rannas) restoran on väga ilus, maitsekad toolid rannaliival ja põlevad tõrvikud õhtul, välja nägi nagu unelm, aga toit oli üsna maitsetu, esimesel õhtul proovisime.
kuna rolleri rent pooleks päevaks ei maksa siin peaaegu mitte midagi, siis tegime nii kolmapäeval, neljapäeval kui ka täna avastusretki mõlemale poole piki saare läänerannikut. shoppasime ja sõime head tai toitu. ja kui ma kodus olen snoob, siis siin mitte, vähemalt mis sisekujundusse puutub :) valisime söögikohti selle järgi, kus rohkem kohalikke istus ja pigistasime silmad plasttoolide koha pealt kinni. toit oli seda väärt! kana, riis, banaanipannkoogid ja värsked puuviljamahlad (arbuus, ananass, kookos)...
eile õhtul sõitsime kastitaksoga saare lõunatippu bang bao kalurikülla. teekond sinna mööda käänulisi mägiteid oli selline, et ma pidin ruan thai restorani mõnusal vee kohale ehitatud terrassil hõrkude krevettide kõrvale natuke tai viskit jooma, et ma tagasi ka julgeksin sõita :)
tänane elevandielamus oli super - söötsin ühte banaanidega, ta oli väga nummi! hiljem võtsin rannas massaaži, see oli ka tõeline nauding!