valgusega kirjutamine

mul on väga helged mälestused aastast, mil ma veetsin kord nädalas mõne tunni nõmme noortemaja fotoklubis (kus fookus oli tugevalt must-valgel fotograafial, mis on mulle hirmus sümpaatne). nüüd - pärast ligi 7 aasta pikkust pausi - sattusin ma eestifoto edasijõudnute fotokursusele. esimesed paar loengut olid huvitavad, aga emotsioone eriti ei tekitanud. aga tänane kaupo kikkase portreefoto loeng oli superhea! ja kui ma analüüsin, miks, siis ühelt poolt on kindlasti asi selles, et see on oluliselt rohkem minu žanr kui näiteks loodusfoto, aga teine oluline aspekt on ilmselt see mind nii väga inspireeriv kire ja vaimustuse aspekt - kui ikka inimesel oma tegevusalast rääkides silmad säravad ja jutt jookseb, siis see lihtsalt avaldab muljet ja tõmbab kaasa.
iseendale meelespeaks: cleps (composition, lighting, emotion, pose, story & space) tundus mõnusalt universaalne vahend piltide hindamiseks ja mulle meeldis ka see kommentaar, et kõige olulisem on emotsioon - kui seda pole, pole midagi... kehtib ilmselt paljudes valdkondades.