minu inimesed ja peod

eileõhtuse meeldiva veinijoomise käigus kõlas muu jutu sees üks lause, mis mulle eriti meeldis: "need on need eluaegsed sõbrad, kellega pole vahet, kas sa kohtud kord nädalas, kuus või kahe aasta tagant - jutt läheb lihtsalt sealt edasi, kus eelmine kord pooleli jäi."
inimesed, kellega sa lihtsalt sobid ja kellega on hea koos olla.
ja veel üks avastus - meenutasin lapsepõlvesuvesid muhus ja mismoodi oli siis, kui sinna üks või teine inimene külla saabus, ning sain sellest näitest inspireerituna aru, et kui mõni minu inimestest on seltskonnas, on kohe vestlus säravam, naljad naljakamad, tunne parem, rõõmu rohkem, taevas sinisem ja rohi rohelisem.
aga kuivõrd me seda tegelikult teadvustame, et mõni pidu läheb eriti hästi käima just siis, kui mõni lemmik kohale jõuab, või et... seltskonnast sõltubki peo headus?

šokolaadine kuressaare

gospa pakkus esmaspäevast kolmapäevani kõiki tuttavaid naudinguid. saunad ja basseinid olid mõnusad, restoranis kõik väga hõrk (eriti boeuf ja šokolaadikook!), lounge'is oli tore esmaspäeva õhtul calvadose kõrvale kabet mängida (kaks esimest mängu viiki ja kolmas... mnjah :)) ning teisipäeva õhtul lihtsalt kaminas põlevat tuld vaadata ja juttu rääkida.
lisaks õnnestus mul lõpuks ära käia sadhu kohvikus - väga armas ja inspireeriv koht! ahven oli hea ja tänane šokolaadikook super! selline... uskumatult šokolaadine :)

ilusad põhimõtted

värske ja ilus estraveller kirjutab sellest, kuidas kolm õde on ametlikult überšikiks ehk siis relais & chateaux hotellide ja restoranide keti liikmeks saanud. mulle meeldivad selle keti põhimõtted - tõeline pühendumus, tähelepanu detailidele, kirg ilu vastu kõigis tema vormides ja isiklik püüd teha maailma paremaks.
kui ma mõtlen, millised kohad eestis veel sarnastest printsiipidest lähtuvad ning hea teeninduse ja atmosfääri poolest meelde jäävad... antonius, ammende, pädaste?

inspireeriv kiku

"mina olen võitja! ma olen terve kogu hooaja vältel. ma olen õnnelik inimene! mina olen 2006. aasta olümpiavõitja.
kui vett on võimalik muuta mõttega, siis mina suudan oma mõttega teha kõik selleks, et olla ülivõimas ja võitmatu. ma armastan ennast ja inimesi enda ümber. ma saan kõik, mida ma tahan! (31.12.2005)"
"see pole mingi elu, kui päevas ei saa pista kinni kotitäit mesikäpa komme." :)
"kristjan võttis ülesandeks kanda mind kätel. vastutasuks soovis ta ainult, et ma tunneks end ta kätel võimalikult hästi ja mugavalt. mida rohkemat võib üks naine mehelt soovida?!" (jaan martinson ja kristina šmigun-vähi "kristina")

tänase päeva mõtted

täna sai mu jaoks kinnitust väide, et hirm kannatuse ees on kõige hirmsam asi, sest kannatus ise ei pruugi üldse kohale jõuda.
teine mõte: keha on esimene kingitus, mille me siin maailmas saame - aga kui tihti me oma keha märkame ja sellest rõõmu tunneme, selle eest ja sellele tänulikud oleme?

elu mõte

"elu mõte on üksteisele tuge pakkuda." (iiri vanasõna)
tuli ühe kirjavahetuse käigus meelde, ilus mu meelest.

sina otsustad

lugesin ühte kirjatükki neale donald walschilt, kuidas elus on neli olulist küsimust, millele vastamine annab olukordadele mõtte (1) kes ma olen? 2) kus ma olen? 3) miks ma siin olen? 4) mida ma sellega teen?) ja kuidas neile küsimustele ei ole õigeid ega valesid vastuseid. on ainult viis, kuidas sa otsustad vastata. need vastused on sinu jaoks õiged, kuni nad enam ei ole ja sa valid uued vastused.
mulle meeldis näide, mis selle mõistmist lihtsustas: sa hakkad välja minema ja valid kapist, mida selga panna. kes otsustab, mis on selleks õhtuks ja olukorraks parim? loomulikult sina, vastavalt sellele, mis on sinu jaoks õige ja tekitab head tunnet. teiste olukordade ja mainitud küsimustele vastamisega on samamoodi.

maskiga & maskita

reedeõhtune maskipidu tartus sõbra majas kallite sõpradega oli väga lahe, õhtusöök enne seda suudlevates tudengites ja afterparty trepis ka. inimesed teadsid rääkida, et tartu afterparty-kohtade esiviisik pidigi olema trepp-möku-nott-illegaard-zavood ning lõpuks jõudvat kõik suudlevatesse tudengitesse :)
laupäeva hommikul oli pärast dorpati mõnusat hommikusööki magustoiduks selline vestlus... :)
p: "mul on aku tühi."
t: "sul? või telefonil?"
p: "telefonil. ja mul ka, terve öö otsisin kohta, kuhu laadima pista."
eile käisin sel sügisel teist korda tartu ülikoolis külalislektoriks, avatud ülikooli bakalaureusetudengite küsimused ja diskussioon tegid päevasele õppele silmad ette, endal oli ka põnev.
tartu oli üsna krõbedatest miinuskraadidest hoolimata nii reedel kui ka pühapäeval armas, kohvikutest jõudsin seekord paraku ainult wernerisse ja truffe'i.

enjoy the journey

see "go with the flow" elustiil tasub end ikka ära. läksin pärastlõunal lattele ja maskipeoks efektset maski ostma ning ootamatult lihtsalt ja peaaegu iseenesest lahenesid selle käigus ka jõulukingiküsimused. või noh, peaaegu kõik neist, sest kõige kallimatega on kõige keerulisem, ükski kingiidee ei tundu piisavalt eriline...

talvemuinasjutt

lumetorm tekitas küll algul kõhkluse, kas on tegemist parima nädalavahetusega eesti ringreisile minna, aga mul on väga hea meel, et läksin. võru ja pärnu ja katariina kohvik ja ammende villa ja steffani ja svjata vatra kuursaalis olid väga lahedad. ja siis kõik need visuaalselt ilusad ja hästi romantilised hetked... nurr :)
võru tervitas mind laupäeva hommikul vikerkaarega taevas ning pärnu nägi laupäeva öösel ja pühapäeva hommikul välja nagu talvemuinasjutt. ja ammende oli super! aknast avanes maaliline vaade lumistele puudele, kõik pisiasjad olid paigas, teenindus nii soe... ja vahtrasiirupiga pannkoogid on üks mu lemmikhommikusööke :)
hea seltskond on muidugi ka oluline. pikkadel autosõitudel ja obsessiivsetes eesti väikelinnades ja igal pool.
ja inspireerivaid mõtteid jäi ette - näiteks see: "sõbraga kohtumine äratab rõõmu, mis on teie sees juba olemas. ja nii ei ole ainult rõõmuga, vaid ka kõige muuga." (osho)

rõõm ei tunne piire

ma ei teagi, kas see on eestlaslik või lihtsalt inimlik, aga... kui palju meenub kohe neid, kes oma suurest rõõmust valjusti maailmale hõiskavad? ikka vaadatakse oma elus rohkem neid valdkondi, mida tahaks paremaks ja paremini teha (ja kes otsib, see leiab - mõni asi saab alati paremini olla) - ja räägitakse ka neist. ja kui kogu aeg lihtsalt õnnelik oled, siis kuuledki mingi hetk enda kohta kommentaare stiilis "ta paistis jah selline "tantsin haldjatega aasal" tüüpi" :)
ja ühelt poolt on areng ja paremaks muutumine ju head, teisalt... iseendale tasub vahel õlale patsutada (et tubli oled), tehtust rõõmu tunda ja saavutatu eest tänulik olla. ja jagatud rõõm on mitu rõõmu, nii et ühelt välireklaamilt loetud "rõõm ei tunne piire" on igati kohane pealkiri. mulle endale meeldetuletuseks - rohkem rõõmu ja ka väikeste saavutuste ja ilusate päevade tähistamist!

sära, lenda, vaimustu

"tegelikult peaks aga sisetunnet ja maailma poolt teele saadetud märke pidevalt järgima - siis oleme enda ja eluga kahtlemata rohkem rahul. kas sa oled õnnelik siis, kui sa särad, lendad, vaimustud asjadest, või hoopis siis, kui sa mõtled, mis on õige?" (kristiina garancis)
mulle tundub, et mõtlemisega liialdamisega tuleks üldse ettevaatlik olla - juurdlesin eile selle üle, millega õigupoolest inimesed oma õhtuid täidavad (need, kes ülikoolis ei käi ja kellel koolitööde tähtajad kuklasse ei hinga - võõrutusnähud endiselt), ja sain aru, et tegelikult on kõik minu sellesügisesed (pseudo)probleemid seotud sellega, et mul on olnud liiga palju aega mõtlemiseks.

elu

mõni pidu on nii lõbus ja 100% suurepärane, et annab tükiks ajaks energiat. tantsu ja naeru ja toredaid vestlusi ja head muusikat sai reedel esimesel jõulupeol palju, nurr :)
ja samas mõni unenägu rikub esmaspäevahommikuse tuju üsna ära - nägin unes, kuidas olin ühes majas tulelõksus ja mõtlesin, kas nüüd ongi kõik. ja siis muidugi kiire kontrollküsimus iseendale: mida ma veel oleksin selle eluga teha tahtnud...?

olevik on kingitus

"me kõik unistame mingisugusest maagilisest roosiaiast kaugel silmapiiril, selle asemel et nautida neid roose, mis õitsevad just praegu meie akende all." (dale carnegie)
praegu võib aknalt küll ilmselt vaid jäälilli leida, aga mõte on ilus :)

looming

sõitsin hommikul tööle ja kuulasin raadio uuno hommikuprogrammi, kus oli külas siiri sisask. mulle meeldisid väga tema sõnad, et ta on oma loomingus aus ja tema ise, et tema looming peegeldab teda ennast ja tema arengut.
nii ju ongi. paljudel, kui mitte kõigil, ma usun.