õnnelikud juhused

lugesin eile directori detsembrinumbrit ja inspireerusin. eriti meeldis mulle õnnelike juhuste lugu ja viis nippi, kuidas elutee käänakuist, saatusepööretest ja ootamatutest juhustest kasu lõigata:
1. märka õnnelikke juhuseid - ole avatud ja usu, et sul veab;
2. häälesta ennast õnnelikele juhustele - võta vabalt ja ära muretse pisiasjade pärast;
3. liigu edasi ja lase end vabaks - ära piira ennast tarbetute reeglitega;
4. ütle jah - ära karda proovida uusi asju, just do it;
5. võta omaks ka kaotused - kui lasedki mõne hea juhuse käest, siis tuleb alati mõni uus asemele.

in the name of love

laupäevaõhtune pöffi vitamiinilaks sõpruses - "tamara drewe" - oli väga inspireeriv ja fun.
mulle meeldisid kõik need kirjanikud ning lõbusad kirjutamise ja autobiograafiliste nüanssidega seotud momendid, lisaks muidugi need vanad head soovitused, et mõtle, kellele sa kirjutad, ja kirjuta samamoodi, nagu räägid. ja lisaks muidugi nimitegelane, ilus naine, kelle pärast läks väikeses külas hulk mehi arust ära (naljakas, ka facebooki-filmis ehk siis "sotsiaalvõrgustikus" oli mu jaoks see iva, et väga paljusid asju siin ilmas tehakse tegelikult armastuse pärast... one way or another).
see film pani mind mõtlema ka sel teemal, kuidas tõesti kõik on millekski hea :) ja sellele, et ehkki sageli tead sa algusest peale vastust, on siiski vaja mõnikord kõik variandid järele proovida, et selles algusest peale õiges vastuses lõpuks kindel olla - noh, see näide sealt filmist, et tütarlapse ümber tiirles kolm meest ja ehkki algusest peale oli näha, milline on meant to be, pidid kõik oma võimaluse saama, enne kui asi täiesti selgeks sai :)
ja kui see välja arvata, et pühapäeval pidi seoses ajakirja tänase trükitähtajaga tööd tegema, oli tõeline dream weekend - reede õhtul käisid kursakaaslased mul külas ja naersime kõhulihased valusaks, laupäeva mahtus hiline hommikusöök nopis, jalutuskäik pirita rannas, hõrk õhtusöök ja hea vein elava tulega kamina ees in vino veritases ning juba mainitud filmielamus. pluss vanalinn nägi tulede ja laia langeva lume säras lihtsalt muinasjutuline välja ning raekoja platsil oli jõuluturg ja valge põhjapõder!

tasakaal

harmoonia saavutatakse, kui kõik elualad on korras. see puutub tervisesse - mitte lihtsalt haiguse puudumisse - ja vabalt ning koormusteta elamisse. tasakaal saavutatakse, kui elatakse eesmärgi nimel, kui on armastav kaaslane, kui austatakse endast vanemaid, kui igapäevases elus kõik sujub, kui aidatakse teisi ja saadakse ise teistelt abi, jagatakse ennast oma loomingu ja oma järglaste kaudu, võetakse endale aega mõtiskleda oma olemuse üle ning ollakse terviklik ja meisterlik inimene. (kathryn mickle)

life is full of miracles

...ja mõnikord istuvad ja ootavad need imed kodus riiuli peal - sattusin lähemalt silmitsema oma kalamondiinipuud (mandariini kauge sugulane, pakuksin välimuse järgi) ja avastasin ühe väikese rohelise mummu!
ma mäletan küll, et millalgi suve lõpus oli tal kaks valget lõhnavat õit, üks kuivas ära, aga näe, mis teisest sai! :)

armastus ja omamine

ühel mu lähedastest on teooria, et igal inimesel meie elus on oma roll ja igal suhtel oma formaat, mille piires see toimib.
kui ma mõtlen suhetele oma elus, siis hakka või uskuma - kõige süütum näide on mõni, kellega sõprus on täiuslik, aga lähedasemaks suhteks napib sädet.
ja see on suur kunst sellega leppida, võtta asju nii, nagu need on, olla tänulik selle eest, mis on. sest kui sa oled poolkogemata mõelnud kellegi enda peas hingesugulaseks, elu armastuseks ja printsiks valgel hobusel (näited kaugemast minevikust, ma igaks juhuks ütlen), siis kuidas saab temaga lihtsalt sõbraks jääda? õnneks on elu näidanud, et saab. ja tagantjärele on lihtne mõista, et ma ei olnud nende soovidega õigel (loe: enda jaoks parimal) kursil ja universumiga kooskõlas :)
lihtsalt... armastusel ja omamisel on vähe ühist. aga kui keegi on super, siis tuleb vahel tahtmine, et ta oleks "päriselt minu". elu võluv paradoks on aga see, et kui klammerdumisest ja omamisihast üle saada ning lihtsalt armastada, siis need "päris minu" inimesed jäävad...

november ja kuidas sellega toime tulla

külmad ja pimedad aastaajad ei ole kunagi mu suured lemmikud või väga tugev külg olnud - selles mõttes ma olen ikkagi täiesti valmis uskuma, et muhust pärit emapoolsesse suguvõssa võib olla segatud mõni hispaania meresõitja :) seda enam, et mu vanavanaemal olevat olnud pikad sirged süsimustad juuksed... :)
samas on mulle väga omane seletusi ja lahendusi otsida - antud juhul siis vastust küsimusele, mida teha, et süsimustadel sügistalvistel õhtutel rõõmus ja rahul olla.
esimene lahendus, mis pähe tuleb (kui reisimine kõrvale jätta), on õdus kodu ja palju valgust (nt uus ereda valgusega põrandalamp ja palju põlevaid küünlaid).
ja teisele (pluss eelmisele sügisele) mõeldes sain aru, et... kohvikud, looduses jalutamised, ühiskokkamised ja head peod koos minu inimestega ehk siis heas seltskonnas on teine võti.
eelmisel sügisel oli seda kõike vist juba seoses kaks korda kuus tartus koolis käimisega kuidagi iseenesest rohkem - seda tunnet, et kogu aeg toimub midagi. tegelikult toimub praegu ka, aga... suhtlusringi struktuur on päris palju muutunud, avastasin ma. huvitav avastus!

vanalinna restoranid

"tean ka ise inimesi, kes enam vanalinnas sugugi ei käi, sest pole, kus käia. Näiteks viru tänav on ju restorane tihkelt täis, aga nende seas pole ühtegi, kuhu sisse tahaks astuda. raekoja platsil tegutseb õnneks vana hea troika, aga kõik teised söögikohad on sellised, et mina ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes neis kunagi söömas oleks käinud.
vanalinn võõrandub kohalikest. tõsi, mõned oaasid veel on, nagu hell hunt ja texas pikal tänaval või elevant vene uulitsal, ning kellel on olemas liikmekaart, võib ilmakära eest kaitset leida nokust." (andrus kivirähk, epl)
lugesin seda ja hakkasin mõtlema, kus on vanalinnas hea käia (lisaks mainitud kohtadele - kohe tuli tahtmine neisse kõigisse jälle minna :)).
laupäevaõhtustest vallutustest meenusid kaheksa ja chicago (esimeses head kokteilid ja teises elav muusika, köök peaks ka mõlemas nauditav olema, ehkki pole ammu proovinud). kohvikutest kvalifitseeruvad mu jaoks pagaritoodete poolest matilda, kehrwieder ja bonaparte. ja gloria veinikelder on mõnus, aga... peaks ju ometi veel olema häid kohti? reval café on enam-vähem ja wabadus ka, aga tõesti, vanalinnast tugevat sooja emotsiooni tekitavaid kohti peaaegu ei meenugi... ah jaa, in vino veritas! aga ikkagi, võiks ju veel olla?

õnne valem: eneseteostus & armastus

"mina pean eneseteostust kõige olulisemaks. ma pean olema endaga 100%-liselt rahul. see ei ole tähtis, kas ma teistega rahul olen. see kuulub juba minu vaimse tasandi sfääri."
"kui inimene on tasakaalus, on oma eneseteostusega rahul, siis on ta õnnelik. siia juurde võiks kuuluda veel armastus."
"me armastame seda inimest, kelle biovälja sees me tahame võimalikult palju ja võimalikult tihti olla."
"lisaks sellele, et kompides saame objektist parema ettekujutuse, loome me emmates või kallistades positiivse välja." (gunnar aarma "saada õnnelikuks")

mina

mulle meenusid eelmise laupäeva öösel ühe armsa vestluse käigus need read, mis ma kunagi orkutti (kõige popim suhtlusvõrgustik enne facebooki, mäletate?) enda kohta kirjutasin. see oli vist lahter pealkirjaga "kired" ja ma kirjutasin sinna (mälu järgi) midagi sellist: "kirjutamine, pildistamine, head raamatud-filmid-muusika. ja head peod!"
ma lisaksin praegu veel üht-teist: minu inimesed, kohvikud, meri, reisimine...

tsitaate

olgu see facebook, mis ta on, aga vahel leiab sealt ikka lihtsalt suurepäraseid pärle - selliseid, mida tahaks kohe jagada ja jäädvustada:
1) ""see on võimatu," ütles mõistus.
"see on lollus," sõnas kogemus.
"see on mõttetu," pistis uhkus.
"proovi ikka," sosistas unistus."
2) "parem sõprus pihus kui seks katusel."
3) "nagin tana peast segi vietnami soja veterani, umbes 2 meetrist mustanahalist ja laiaolgset meest, kes soitis valges, lehvivas pulmakleidis rulluiskudel ja laulis "singing in the rain". ja kui onnelik ta oli! shakespeare sonadel, et suur lust on olla hull, ent seda lusti tunneb ainult hull, on ikka taiesti toepohi all."

kohvikukroonika

ma vaatan, et ma olen kohvikutest ja restoranidest viimasel ajal kuidagi vähevõitu kirjutanud, aga siit nüüd tuleb...
käisime reede õhtul el pashas söömas - esimene ehtne lähis-ida restoran Tallinna vanalinnas, nagu nad ise ütlevad. valik eelroogadest oli mõnus ning kana kebab väga mahlane ja hea. interjööril polnud ka viga, teenindus oli enam-vähem.
suurema osa laupäevast veetsin voodis (ilm oli selline, et raamatuga voodis viibimine tundus parim ajaviide), aga natuke järve brezzas sushit süüa ja artises "vicky cristina barcelonat" vaadata (mida ma olin näinud, aga mis oli ikka väga hea) jõudsin ka.
pühapäeva mahtus hommikusöök tsirkusega ehk kumu kohvik + viienda korruse näitused, nurr. tomati-mozzarellasalat oli hea ja see šokolaadi-pistaatsiasai tekitab konkreetselt sõltuvust! hiljem sõin rocca al mare silkis veel sushit, see oli ka tore :)

kulgemisest

"flow on seisund, kus inimene naudib seda, mida teeb, unustab aja ja ruumi ega mõtle, kas ta teeb õiget asja. flow on sisemise rahulduse kogemine, tegemise rõõm, loomingulisus ja haaratus. lapsepõlves oskasime me kõik mängida nii, et ümbritsev kadus. /.../ see on lihtsalt üks võimalus kontrollida ennast: kas tool mu istumise all on väga kõva ja ma tahaks siit esimesel võimalusel jalga lasta või ma ei pane tähelegi olmet enda ümber, sest see pole oluline." (tiina jõgeda eesti ekspressis)

täiuslik suhe

"päris maailmas pole täiuslik suhe mitte see, milles kunagi ühtegi probleemi ei ilmne, vaid see, mida probleemidest ülesaamine aina tugevamaks teeb." (susan luitsalu "küsimused kõikidele vastustele")
ja eile õhtul vaadatud "elu edetabelid" oli lahe ja inspireeriv film. mitmes mõttes. kinnitas mu jaoks seda mõtet, et kui armastan, siis armastan...

uitmõtteid

kõvasti mõtlemisainet pakkuv ööpäev oli jälle. aga mulle meeldis see mõte, et mõned asjad on, nagu on, kõigest ei peagi aru saama :) ja see, et enda peal ei tohi kasutada jõuvõtteid ja ennast sundida astuma mingeid samme, mida sa tegelikult ei taha või milleks valmis pole.
mind inspireeris ka see mõte, et kui sa armastad kedagi, siis armastad sa teda sellisena, nagu ta on, koos kõigi omadustega.
ja need mõtted enese armastamise tähtsusest: "kuula sisehäält, ära lase teistel öelda, mida sa pead tegema ja kuidas olema. /.../ harjuta end mediteerima – oma hinge ja universumiga suhtlema. ja tee seda, mis meeldib! kohad, tegevused, inimesed, riided, muusika, toit, värvid kodus... mis harmoneeruksid sinuga."
ja siis kummitavad mind smilersi loost need read: "ma unistan sinust ja hea on nii / ja ma tunnen, et sa võiksid olla siin..."
ja ma avastasin, et esimene ja teine eesti eksisteerivad ka ilma mõttes: nii laupäeval kui ka eile oli tallinnas halludune ilm, samas kui võrus ja tartus säras sinitaevas päike.
ja mulle meeldisid hetked nokus (üle pika aja & all you need is love avaldustega), boheemis (pühapäevane hiline hommikusöök), creppis ja truffe'is!