self expression

päris hästi näidatud, kuidas avatud kommunikatsioon on õnnelike suhete alus...

mudel

eileõhtune kadrioru valgusfestival oli hoolimata tuulest ja külmast ilus ja tore. ja pakkus mulle väga huvitava avastuse :)
nimelt: luigetiigil laulis tanja mihhailova - ilusasti laulis, aga ikkagi mõtlesin ma valjusti, et hm, ma olen teda päris palju kuulnud, aga ei olegi suutnud päriselt ära otsustada, kas ta pigem meeldib mulle või pigem mitte. jalutasime edasi lilleaeda, kus laulis liisi koikson - ja ma sain aru, et tema puhul ei ole mul iialgi seda küsimust tekkinud. muidugi ta meeldib mulle! :)
ja tegelikult see ei tähenda, et mul midagi tanja mihhailova vastu oleks, ma arvan, et skaalal negatiivne-neutraalne-positiivne asub ta mu jaoks seal neutraalse kandis, mul pole iseenesest ta kuulamise vastu midagi... kui just mõnesaja meetri kaugusel midagi paremat ei pakuta.
kui siit nüüd kaks sammu edasi mõelda, on siin peidus päris huvitav ja universaalne mudel elus muudegi asjade hindamiseks :)

read

salvestan vahel inspireerivaid ridu telefoni, nüüd jäi paar tükki augustist ette ja loovpäevik on ometi kõige õigem koht nende jaoks...
- kui maailmas valitseks mõistus, ei toimuks siin üldse midagi. (allikat ei mäleta, kuskilt raamatust ehk?)
- to those who do things for love not money. (arlanda lennujaama seinalt ühe reklaamplakati pealt.)

opportunity is now here

nädalavahetus oli eriti mõnus ja idülliline - reedel võru, laupäeval tartu ja pühapäeval tallinn ka.
kuna tartuga polnud ma kõige kauem koos olnud ja ilm oli nii super ja need viis kohvikut (truffe, la dolce vita, crepp, noir ja suudlevad tudengid, wernerisse oleks tegelikult ka võinud), kuhu jõudsin, väga head, siis sellest jäi eriti nurr tunne :) pühapäevased gourmet coffee ja pärl olid samas jälle seltskonna poolest täpp i ja maasikas vahukooretordi peal...
tartus rahulikult ringi kulgedes sattusin vahepeal raamatupoodi. kuna olin endale just lubanud, et vahelduseks loen vähem ja elan, vaatan elu ja õpin elult rohkem, siis lihtsalt avasin ühe suvalise raamatu suvaliselt kohalt ja leidsin sealt mõtte, et olevik, siin ja praegu kohal olemine, on kõige olulisem - kui meie mõtted triivivad minevikus või tulevikus, siis on see nagu lemmikmuusika kuulamine kõrvatroppidega või lemmikfilmi vaatamine päikeseprillidega. sellega haakub ka selles heas artiklis tsiteeritud mõte: kui olete ruumis, olge ruumis! shelf development vs self development on muidugi ka hea leid :)
tegelikult ostsin siiski kingituseks ühe raamatu - dave bentoni "teisiti ei ole võimalik", lappasin seda eile ja lugesin siis kogemata tunni-paariga läbi... lihtne ja telegrammistiilis, aga milline lugu... ja selgelt jälle "listen to your heart" ja "vali võitluse tee asemel rõõmu tee" sõnumiga mu jaoks.

then love me

neljapäeval vaadatud "söö, palveta, armasta" film ei küündinud mu meelest võrreldes raamatuga kuskile, aga ilusaid vaateid, mõni hea näitleja ja õnnestunud koht seal siiski oli. näiteks see, kus peategelane oma eksiga mõttes hüvasti jättis - repliigile "but i still love you..." oli õrn "then love me..." hea vastus.
ja tegelikult tahtsin ma juba suvel tsiteerida samast raamatust retsepti, mis teeb purunenud südame terveks, aga siis kuidagi jäi see tegemata - teen seda nüüd, pühendusega ühele mu sõbrannale ja mu kallile eelmisele elukaaslasele...
"e-vitamiin, palju und, juua suurtes kogustes vett, reisida võimalikult kaugele sellest, keda armastasid, mediteerida ja teha selgeks oma südamele, et saatus tahtis nii."
ja nagu me suvel ühe teise kalli sõbrannaga kogesime, võib ka stockholm olla "võimalikult kaugel" :)

taevas on siin ja praegu

mängisin hommikul vana armsat tee-raamat-suvalise-koha-pealt-lahti mängu ja inspireerusin: meenus mõtteharjutus, mida olen kunagi teinud ja mis tuletab päris kiiresti meelde, mida ma tegelikult tahan ja mis on päriselt oluline: küsi endalt, mis on need asjad ja inimesed, millega ja kellega sa oma aega veedaksid, kui sul oleks elada 10 päeva või 10 kuud (mitte 10 või 100 aastat)?
ehk siis see "ära lükka rõõmu tulevikku" moraal... aeg on liiga väärtuslik, et tunda tüdimust ja tegeleda mingi jamaga. hea meeldetuletus iseendale.

südamesoov

mulle tundub, et äsja lõppenud sügispuhkuse võib lugeda oma südamele pühendatuks - ma tegelesin igasuguste huvitavate asjadega, aga süda oli vist mõnes mõttes läbiv teema.
ja see on väga hea, et mu keha sundis mind natuke enda jaoks aega võtma ja mingeid küsimusi selgeks mõtlema. mulle tuli meelde, kui oluline on ennast usaldada ja teha just neid asju, mida ma kõige rohkem tahan. ja et see, mida ma kõige rohkem soovin, ongi mulle parim ja minu tee - suurima soovi võluv sünonüüm, südamesoov, on erakordselt hea sõnaleid.
ja mulle meeldib see mõte joogast ja igalt poolt mujalt, et käed on südame pikendus - nendega me anname, võtame, kallistame ja teeme pai...
ja siis need read "don't give up / you've got a reason to live / can't forget / you only get what you give" (new radicals "you get what you give") tuletasid mulle ka olulisi põhimõtteid meelde (saad seda, mida annad), aga äärmiselt oluline aspekt on siin ka see, mida sa endale annad, mitte ainult teistele...

there is hope

"ärge kaotage lootust," ütles alkeemik ebatavaliselt õrna häälega. "see tähendaks, et te pole võimeline oma südamega rääkima."
"aga ma ei oska ennast tuuleks muuta."
"see, kes oma loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees."

rõõmu tee

ma olen mitu korda varemgi täiesti erinevatest valdkondadest asjade üle mõeldes jõudnud küsimuseni, kas lõpetamine/poolelijätmine/edasiliikumine, kui mingi asi hakkab tunduma liiga raske või vale või ennast ammendanud, on õige või vale (ja õiget või valet ei ole muidugi üldse olemas, aga ütleme siis, et õige või vale sel eeldusel, et eesmärgiks on rõõmu- ja armastuse- ja naudinguteküllane ja sisemise õndsustundega kooskõlas olev elu).
juurdlesin selle küsimuse üle, kas peaks proovima teha midagi sellega, mis sul on, või hüppama tundmatusse otsima oma, kui mulle meenus minu metsik noorus :) ja kõik poolelijäetud ülikoolid.
mul on väga hea meel, et ma olin selline peru ja ignoreerisin perekonna arvamust ja jätsin kõigepealt pärast kahte kuud inglise filoloogia pooleli ja siis pärast kahte kuud raamatupidamise ka. ja mul on hea meel, et ma olin selles mõttes jällegi mõistlik, et ma siis istusin maha ja mõtlesin tõsiselt järele, mida ma teha tahan ja kes olla.
ja muidugi oleksin ma võinud ka mõlemad mainitud erialad lõpuni õppida ja siis ennast edasi otsida, aga... see oleks olnud pikk räige võitlus (eelkõige iseendaga) ja mul oli nii halb, et ma pidin kohe midagi tegema - ja tegin. jätsin pooleli ja otsisin ja leidsin oma. esmapilgul oli see rõõmu tee ehk veidi pikem, aga ma nautisin iga sammu ning see avas mulle võimalusi ja tõi mu ellu inimesi, millest ja kellest ma alustades ei osanud unistadagi.
ja veel üks mõte: tartu ülikoolis õppides oli mul muidugi ka igasuguseid hetki, elu oma võluvas mitmekesisuses, aga ma taipasin praegu üllatusega, et seal ei tulnud mul iialgi mõtet, et loobuks, jätaks pooleli. ma lihtsalt teadsin, et see on see, minu, õige. ja kui ma praegu sellele tagasi vaatan, tuleb naeratus näole: minu imelised ülikooliaastad.
lugesin oma postitust üle ja nii tundub see kõik nii iseenesestmõistetav, et ma pean vist lisama, et tol ajal (ja üldse selliste protsesside sees olles) ei tundunud see kõik üldse nii lihtne :)

magic

eelmine nädal oli selline eriti raju ja oli hetki, mil ma olin rohkem surnud kui elus (sisemise õndsustunde kohta olin võimeline küsima, mis see on jne). aga seda ilusam oli teisipäeval autoga sõites lugeda ees sõitnud maasturi tagaklaasilt "don't give up a thing" ja reklaamplakatilt tee ääres "lase imelisel maailmal enda ees avaneda"...

avastamisrõõm

üks põhjus, miks mulle meeldib päris hästi, et mu punases ferraris :) paiknev retroraadio ei luba mul seal plaate ega mp3-sid kuulata, on see suur avastamisrõõm, kui järsku tuleb raadiost kogu selle tavalise mängime-seda-lugu-nüüd-täna-seitsmendat-korda repertuaari vahele midagi sellist, et ma hoian hinge kinni ja kuulan. ja kuulan. ja kuulan. ja saan aru, et oo, see on nüüd midagi minu jaoks uut ja see meeldib mulle!
eile hommikul läbi kadrioru sõites oli üks selline hetk.

you must know me
i'm one of your secrets
i belong to you
i belong to you
and you belong to me
(seal "secret")

feel the rain on your skin

feel the rain on your skin
no one else can feel it for you
only you can let it in
no one else, no one else
can speak the words on your lips
drench yourself in words unspoken
live your life with arms wide open
today is where your book begins
the rest is still unwritten
(natasha bedingfield "unwritten")

latte

hm, täna on vist seda tüüpi hall päev, kus oma tuju lappimiseks tuleb meelde tuletada need väikesed naudingud, millest ma nii reipalt oma eelmises blogipostituses kirjutasin. õnneks mul vist on vähemalt üks idee... (vasakule ära lattet tooma) :)

naudingute võluvägi

sel nädalavahetusel (inspireerituna smile-breathe-and-go-slowly soovitusest) leidsin ma endalegi ootamatult päris hea tasakaalu oma peas toimuva vilka mõttetegevuse ja hetke nautimise vahel.
reedeõhtune eesti-itaalia jalka oli muidugi lihtsalt super, nii palju emotsioone ja mängu ilu! teisest poolajast ja hilisemast kergest unetusest hoolimata :)
laupäeva ja pühapäeva mahtus muu hea hulgas uue maailma festivali raames lenna ja eliit ehk siis palju suurepärast muusikat, naudinguhetki komeedis ja boheemis, paar mõnusat sõitu linnast välja (mina+auto+pärnu maantee+hea muusika=taevas on siin ja praegu), jalutamist ja kokkamist. ja solarise apollos nähtud raamat "vaht cappuccinol" tuletas veel enam meelde selle mõtte, et elus on tihti just väikesed rõõmud need, mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja muudavad elu elamisväärseks.

sügise head küljed

- on jälle põhjust kanda saapaid ja igasuguseid pehmeid ja karvaseid rõivaesemeid.
- saab kodus küpsetada ja see teeb toa mõnusalt soojaks.
- kaisus on hea magada...

avastus

ma kinnitan päris sageli inimestele, et ükskõik milliseid valikuid nad teevad, on see hea - kui nad teevad neid asju sisemise sunni ajel ja tundega ja teadlikult ja rõõmuga. ja siiralt usun seda, sest... kõik on millekski hea.
aga... kas ma rakendan seda kaunist mõtet enda puhul ka? mingites olukordades vist küll, aga mingites situatsioonides on mul latt enda jaoks nii üliinimlikult kõrgel, et ükski pühak ei hüppaks sellest üle. kui nüüd enda vastu briljantselt aus olla.

sügisromantika

nendes augusti-septembri kargetes hommikutes kohe on midagi. eilehommikune kiire hüpe kesklinna endale sooja ürpi ostma pakkus hõrku kohvilõhna estonia puiesteel, kerget nostalgiahetke veel nii rohelist tammsaare parki vaadates, meenutust esimestest septembritest, kui on tulnud igatsus kooli järele... muide, täna naljakal kombel ei tulnud, mis tundub hea märk. küll aga tuli koos ühe eilses estraveli uudiskirjas (need on neil alati nii ilusad!) olnud pakkumisega igatsus tartu järele, sest just kevadine ja sügisene tartu on... kuidagi eriti hingele.
ja mulle jäi eile ette shortest guide to life you'll ever need: "smile, breathe, and go slowly." (thich nhat hanh)
ilus. ja just seda ma tavaliselt tartus teengi, sellest ilmselt ka kogu see meievaheline kirg :)