nohuingel

mida teeb tark tüdruk (naine? aga lapsepõlv pidi tänapäeval lõppema viiekümneselt, nii et ma ju võin enda kohta veel tüdruk öelda?), kui reedel on selline nohu, et plaan võrru sõita läheb täiesti vett vedama? muidugi sõlmib iseendaga kokkuleppe, et kui mingi ime läbi läheb uni laupäeva hommikul kell 8 ära (ja ta läheb) ja palavikku ei ole (ei ole), siis 9.30 buss ja võru, here i come!
selles mõttes oli ilmselt väga õige otsus, et kodus oleksin arvatavasti pühapäeva õhtuks puhta ära masendunud, aga nüüd oli häid hetki ja rõõmu palju. kohupiimataskud katariina kohvikus, jalutuskäik kevadiselt päikesepaistelises võrus, põnevate juttudega tubasema iseloomuga hetked ja väike põige uude club balance'isse ikkagi lõpuks ka.
ja tagasitee pühapäeval oli seiklus, nagu ikka :) kõigepealt tervitas mind uksest välja astudes kuperjanovi pataljoni taasloomise 20. aastapäeva paraad, puhkpilliorkestri ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. seejärel jäin maha soovitud bussist, sest see oli puupüsti täis - ja ma nägin öösel enne seda unes ka, et ma jäin maha! teistel põhjustel siiski...
tänu sellele õnnestus aga endalegi ootamatult teha erinevaid heategusid - julgustada ühte ema, kel oli vaja koolilaps just selle bussiga tartusse saata, et ta küsiks, kas keegi võtab lapse oma põlvele või pingiservale istuma, laps saigi lõpuks peale. ja kui ma ise olin põlva kaudu tartusse jõudnud, siis tuli üks mees, istutas oma viieaastase preili mu kõrvale istuma ja soovitas sõpradeks saada - preilile tulevat tallinnas ema vastu. see oli üks muljetavaldavalt iseseisev laps... ja üsna jutukas ka, aga õnneks sellisel toredal moel :)

who knows where or when

kodus haige olles tuleb teha neid asju, mis on hingele head. või noh, tegelikult tasub neid asju muidugi kogu aeg teha, aga mõnes olukorras on see eriti oluline. hea muusika on üks neid "hingele hea" kategooriasse kvalifitseeruvaid asju. ja see on huvitav, kuidas mingid albumid ja lood seostuvad mu jaoks kindlate aastaaegadega - bryan ferry "these foolish things", "crazy love" ja "where or when" olid mu kevadeootuse ja varakevade saatjad esimest korda... ma ei mäletagi, mis aastal, millalgi 2000ndate alguses? ilmselt ka 2003. aasta alguses, kui mu elus oli mõnes mõttes praegusele sarnane periood. sellest ilmselt ka see nostalgia praegu...
"it seems we stood and talked like this before / we looked at each other in the same way then / but i can't remember where or when / the clothes you're wearing are the clothes you wore / the smile you are smiling you were smiling then / but i can't remember where or when / some things that happened for the first time / seem to be happening again / and so it seems that we have met before / and laughed before, and loved before / but who knows where or when..." (bryan ferry "where or when")

aeg olemiseks

"kui suurepärane on mitte midagi teha ja seejärel puhata." (hispaania vanasõna)
"paradiis on seal, kus olen mina." (voltaire)

leia oma tee

sain lugemiseks merit raju "leia oma tee" ja inspireerusin kohe alguses ette jäänud mõttest: "palju tõenäolisem on, et sa jõuad pigem varem kui hiljem tagasi hoopis selle juurde, millega tegelesid lapsepõlves, sest millegipärast mäletame lapsena paremini, milleks me sündisime."
jah, seda kinnitab ka minu kogemus. lugemine, kirjutamine, suhtlemine, sekka mõnevõrra pildistamist ja sisekujundamist. ja kui testisin seda teooriat sõbranna peal, kes on suurepärane organisaator, kuulsin, et tema organiseeris lapsena - võistlusi ja mänge ja mida kõike veel. muljetavaldav.

kõnekad pisiasjad

milanot külastanud sõber jagas muljeid ja tuletas mulle meelde minu esmakohtumise itaaliaga oktoobrikuises roomas. mis oli ehe näide sellest, kuidas liiga kõrged ootused ei ole üldse soodne baas alustamiseks (ehkki pariisi suhtes võisid need ootused tegelikult muidugi kunagi veel kõrgemal olla, kui nüüd mõtlema hakata, aga pariis oli meie esmakohtumisel täiesti nende kõrgusel ja rohkemgi veel). rooma oli muidugi tegelikult kena ja kindlasti ma avastaksin itaaliat meelsasti veel, kas või nende imelise köögi pärast, aga... mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :)
pigem sellest, et... itaalia keel, mida ülistas elizabeth gilbert oma "söö, palveta, armasta" raamatus, ei istunud mulle ka eriti (mu mõõdukaks üllatuseks), samas kui prantsuse keel... nurr, nurr, nurr. olen seda nautinud nii prantsusmaal kui ka belgias ja vist pisut ka šveitsis ning tahaks veel ja veel ja veel. järgmiseks näiteks nizzas.
piisab sellest, kui panna kõrvuti sõna "tänan" itaalia keeles ("grazie") ja prantsuse keeles ("merci") ning... kõik on selge.
pisiasjad ja märgid rokivad :)

päikeseline esmaspäev

käisin hommikul nopis lattel ja lõuna ajal on24 laos oma uuel mugaval tugitoolil järel. olin natuke mures, kas see ikka mahub mu ferrarisse :) mees, kes tooli mulle laost välja otsis, ütles "see pole nii kerge, ma toon selle teile ise välja" ja paigutas paki ühtlasi sujuvalt autosse. tänasin ja olin liigutatud. kui koju jõudes tugitooli (mis osutus vägagi kergeks...) mitmest trepist üles olin vedanud, tulid meelde ühe sõbra sõnad, kes on mu tegemisi vaadates nentinud, et tema tahab ka järgmises elus naine olla :)
ja muidu oli ka nii tore ja produktiivne päev - sattusin ka autokaupade poodi, kus olid samuti väga muhedad härrad. uute esitulepirnide ostmisega sain ise hakkama, paigaldamisega siiski mitte, aga õnneks on abivalmis inimesi, nurr. ja õhtul sain ise abivalmis olla - päris hea tunne on kogeda, et oluliste eesti ettevõtete tegev- ja muud juhid käivad minu käest oluliste valikute teemal nõu ja uusi vaatenurki küsimas ning et ma suudan neid ka pakkuda :)

u never know where the night may take u

väga temperamentsed vestlused ja kell 5 hommikul koju jõudmine paistavad olevat selle kevade trendid :)
eileöistest avaldustest meeldis mulle kõige rohkem "ühed vabariigi eeskujulikumad sääred" ja päris hästi ka arutelu sel teemal, kellel on sisu ja kellel mitte. aga tervitan siiski sõbralikult ka seda noormeest, kes arvas, et ma olen tõusiklik (oma uuskasutuskeskusest ostetud 3.50 maksnud uues seelikus... khm).
snoob - jaa, seda mõnevõrra küll, head kombed ja ilusad asjad meeldivad mulle tõesti. aga tõusiklikkusest räägime uuesti siis, kui minust on saanud uusrikas, kellel vedeleb pangaarvel hulk miljoneid, mida glamuurselt tuulde lasta :) ehkki ma tahaksin loota, et ma säilitan ka siis mõõdu- ja taktitunde, hea maitse ja elegantsi.
aga iseenesest on sellised "defineeri ennast" harjutused muidugi lõbusad. ja kasulikud, värskendavad puusalt tulistamise oskusi :)